Harilik viljakukk

Mardikas poilaste sugukonnast pikkusega 5–6 mm. Pea ja jalad on mustad, pronotum ja jalad punakas-oranžid, tiivakatted sinakasrohelised. Mardikad magavad talveund, kõige sagedamini kraavide, kõrreliste, niitude, karjamaade ja metsaservade allapanus. Silindrikujulised, oranžid munad munetakse mais ja juunis üksikult või 2–4 kaupa piki leherootsu. Koorunud vastsed kasvavad 2–3 nädala pärast umbes 5–6 mm pikkuseks. Toituvate vastsete keha tagakülg on kaetud väljaheitega, mis kaitseb neid päikesekiirte ja kiskjate eest, andes neile veidi küürus välimuse. Tihti aetakse neid segi väikeste tigudega. Vastsete koorumine toimub pinnases. Aastas esineb üks põlvkond.

Seda liiki leidub arvukalt üle kogu Eesti teraviljadel, kõrrelistel ja isegi maisil. Teraviljadel närivad mardikad taastoitumise osana väljalennuavad. Vastsed aga närivad läbi parenhüümi (taime põhikoe) pealmise kihi, jättes alles vaid alumise naha. See vähendab saaki tootvate lehtede, st lipu- ja alamlipulehtede assimilatsioonipinda. See on eriti oluline põua ajal, sest vähendab toitainete transporti viljapeasse. Massilise ilmumise ajal võivad vastsed vähendada lehtede pindala kuni 60%, vähendades teraviljasaaki 20–30%.

Õige põllumajandustehnoloogia ja külvikord, koristusjärgne mullaharimine hävitavad kahjuri vastsed ja nukud. Kasutada mineraalväetisi tasakaalustatult. Vastsete massilise esinemise korral pritsida teravilja taimekaitsesuuniste kohaselt soovitatud insektitsiididega. Praktiline märkus: vastseid saab kõige paremini tõrjuda, kui nad on umbes 2 mm suurused. Suuremate mõõtmetega on nad liikuvamad, aplamad ja kasutatavatele insektitsiididele vastupidavamad.

Euroopas: Ühel kõrrel 1-1,5 vastset.
Eestis: kui 1m² kohta 10-15 mardikat 0,5-1,0 vastset võrse kohta või 20-25% lehtedest on kahjustatud.