Kaera-lendnõgi

Haigus võib esineda kõigil kaerakasvatusaladel, kus seemnete keemilist puhtimist ei kasutata. Võib vähendada saagikust 1–20%.

Esmased sümptomid on nähtavad alates pööriste moodustumisest. Pöörise moodustumise käigus kerkivad haigete taimede lehetuppedest välja tumepruunid pöörised, milles on hävinud kõik sõklad ja mis on muutunud tumepruunide eoste kobarateks – ustilospoorideks (nimetatakse ka teliospoorideks või klamüdospoorideks). Nakatunud pöörised ilmuvad samaaegselt tervete õisikutega. Eoste kobarad tumedate klompide kujul on esialgu kaetud õrna hallikasvalge kelmega, mis teravilja õitsemise ajal taimede üksteise vastu hõõrumise tagajärjel praguneb. Eosed kannab laiali tuul ja vihm.
 

Ustilago avenae kuulub kandseente (Basidiomycota) hõimkonna nõgiliselaadsete (Ustilaginales) seltsi. Tuulega tervetele kaerapööristele edasi kanduvatest seeneeostest areneb dikarüootne seeneniidistik, mis nakatab õisi. Mütseel ei kasva aga tera sisse, nagu nisu- ja odra-lendnõe puhul, vaid moodustab seeneniidistiku sõkla ja tera vahele. Pärast nakatunud teravilja külvamist tungib seeneniidistik idusse, kasvab koos taimega edasi, põhjustamata ilmseid haiguslikke muutusi. Sõklaalgetes kasvab mütseel tugevalt ja hävitab need täielikult. Kaera õitsemise ajal tuule või vihmaga haigetelt sõkaldelt laiali kanduvad seeneeosed satuvad sõkla ja terisealgete vahele.
 

Hoolikas põllumajandustehnoloogia vähendab haiguse esinemist. Keemiline tõrje on võimalik ainult terade puhtimise teel.