Kirsipuu lehevarisemistõbi

BLUMJA

Blumeriella Jaapi

Kirsipuu-lehevarisemistõbi (Coccomyces hiemalis)

Massilise esinemise korral põhjustab haigus luuviljalistel enneaegset lehtede langemist. Tööstuslikes viljapuuaedades ei kujuta see endast suuremat probleemi. Võib olla suurem probleem koduaedades.

SÜMPTOMID

Luuviljaliste lehtedel võib esialgu täheldada tumedama äärisega helepruune, hiljem hallikasvalgeid laike. Aja jooksul tekivad nendele kohtadele nekrootilised ovaalsed laigud läbimõõduga 2–3 mm. Laigud kuivavad ja sulanduvad sageli suuremateks pindadeks. Suve teisel poolel tekivad laikude asemele tumedad laigud – seene konidiaalse faasi viljakehad (pükniidid). Tugevalt kahjustatud lehed kukuvad enneaegselt maha. Mõnikord võib nakatuda võrsete tipmine osa.

ARENGUTSÜKKEL

Suurima tähtsusega seene arengus on konidiaalne staadium. Nakkusallikaks on pükniididel moodustuvad konidiaalsed eosed, mis talvituvad enneaegselt langenud lehtedel, harvem võrsetel. Eosed vabanevad pükniididest sademete ajal ja levivad koos vihmapiiskadega. Need nakatavad lehti terve koore kaudu. Suvel põhjustavad sekundaarseid nakkusi lehtedele tekkivad eosed, ka pükniididel.

ENNETAMINE JA TÕRJE

Hoida lehestik hõredam (okste lõikamisega), teha keemilist tõrjet. Nakatunud lehed korjata ja hävitada. Kärntõve vastane pritsimine vähendab ka lehevarisemistõve teket.