Kõrreliste helelaiksus lehtedel

Haigus esineb sageli nisul ja tritikalel, harvem teistel teraviljadel. Meie kliimatingimustes võivad lehelaiksust põhjustada peale domineeriva liigi Phaeosphaeria nodorum (kõrreliste helelaiksus pähikul) ka Mycosphaerella graminicola ja P. avenaria f. sp. tritici. Need tekitavad suurimat kahju suure õhuniiskusega aastatel. Teraviljasaagi kaod on kuni 25%.

Sümptomid nisulehtedel võivad ilmneda igas arengujärgus. Helelaiksus tekitab kollakasrohelisi, hiljem pruune laike, mis omandavad läätsetaolise kuju. Ilmnevad värvimuutused on sageli klorootiliste piirjoontega. Haigusprotsessi arenedes muutuvad need valdavalt helepruuniks, sulanduvad ühte ja võivad haarata ka lehetupe. Tugevaid lehtede kahjustusi täheldatakse alles juunis ja juulis. Laikude pinnale tekivad ebakorrapärase paigutusega tumedad viljakehad – pükniidid, millest märja ilmaga väljuvad kahvaturoosad konidiaalsete eostega kleepuva vedeliku tilgad. Lehtedel esinevaid sümptomeid võib segi ajada nisu helelaiksusest (heledamad ristkülikukujulised laigud, korrapäraselt ridadena paiknevad pükniidid) ja pruunlaiksusest (kollakad laigud, mille keskel on pruun täpp või rõngas) põhjustatud sümptomitega. Nakatunud lehtedelt liigub haigustekitaja viljapeadele ja nakatab sõklaid (vt kõrreliste helelaiksus pähikul).
 

Haigustekitaja talvitub saagikoristusjääkidel seeneniidistiku ja pükniidide kujul. Kasvuperioodil põhjustavad nakkust pükniidides moodustuvad koniidid. Haigustekitaja seente arengut soodustab suur õhuniiskus, mis hõlbustab eoste väljapääsu pudelikujulistest viljakehadest ja laialikandumist vihmapiiskadega.
 

Haiguse arenguks soodsates tingimustes on soovitatav taimi pritsida triasoolide, imidasoolide või strobiluriinide rühma toimeaineid sisaldavate vahenditega.