Kõrreliste helelaiksus viljapeadel

LEPTNO

Phaeosphaeria nodorum, Stagonospora nodorum

Kõrreliste helelaiksus viljapeadel (Septoria nodorum sün. Leptosphaeria nodorum, Parastagonospora nodorum)

Majanduslikult oluline nisu- ja tritikale-, harvem rukki- ja odralehtede ja -peade haigus. Niisketel aastatel võib see põhjustada märkimisväärset saagilangust (kuni 60%).
 

SÜMPTOMID

Helelaiksuse sümptomeid võib näha kõigil taime osadel, kuid kõige iseloomulikumad muutused esinevad pähikutel. Lehtede kahjustusi, millel on hiljem suur mõju pähikute nakatumise astmele, on kirjeldatud lehtede helelaiksuse osas. Pärast peade moodustumist on pähikute servadel näha pruunid või pruunikaslillad laigud. Haiguse arenedes pähikute servad ja otsad kärbuvad. Nisu küpsemisperioodil on pähiku kahjustatud osadel nähtavad mustad täpid – seene pükniidid. Pruunid laigud esinevad ka õiepõhjal ja õieraol. Haigestunud taimede, eriti viljapeade terad ei ole välja arenenud.

ARENGUTSÜKKEL

Seen talvitub saagikoristusjääkidel pükniidide ja seeneniidistiku kujul. Kevadel nakatavad tali- ja suvinisu pükniidides moodustuvad konidiaalsed eosed, harvem askospoorid. Kasvuperioodil levivad seened pükniidide konidiaalsete eoste kaudu vihmapiiskadega ja taimede üksteise vastu hõõrumisel. Nakkuse esinemist määrav tegur on suur õhuniiskus. Taimede nakatumist soodustab temperatuur 22–24 °C, peiteaeg on 7–14 päeva. Infektsiooni esilekutsumiseks piisab vaid kolmetunnisest suure õhuniiskuse perioodist, mistõttu haigus on nisu puhul laialt levinud.

ENNETAMINE JA TÕRJE

Haiguse arenguks soodsates tingimustes on soovitatav taimi pritsida triasoolide, imidasoolide või strobiluriinide rühma toimeaineid sisaldavate vahenditega. Ka Eesti tingimustes esinev resistentsus teeb tõrje keerulisemaks, mistõttu on soovitatav kasutada mitme toimeainega ning erinevatesse toimeainete gruppidesse kuuluvaid toimeaineid sisaldavaid tooteid, näiteks Elatus Era.