Kõrreliste jahukaste

Üks ohtlikumaid nisu- ja odra lehehaigusi, märgatavalt vähem kahjulik kaerale ja rukkile. Saagikuse vähenemine võib olla 5–20%, harva 40%.

Esimesed jahukaste sümptomid võivad taliteraviljadel ilmneda juba hilissügisel või varakevadel, väikeste, valgete, jahuste plekkidena lehtedel (konidiaalsete eostega seeneniidistik). Haiguse edendes nakatab patogeen üha suuremaid lehepinnad, lehetuped, lehelaba ja viljapead. Vanematel taimedel muutub kirme tihedamaks, viltjamaks ja tumeneb. Juunis tekivad sellesse palja silmaga nähtavad mustad täpidd (seene viljakehad – chasmothecia, mida varem nimetati kleistoteetsiumideks).

Blumeria graminis kuulub kottseente (Ascomycota) hõimkonda. Jahukaste talvitub peamiselt seeneniidistikuna taliviljadel ning isekülvitaimedel ja kõrrelistel (eriti harilikul orasheinal). Kevadel toodab mütseel tohutul hulgal koniide (oiidiumid), mis nakatavad teravilja lehti. Nakatumine võib toimuda laias temperatuuride vahemikus: 5–30 °C (optimaalne 12–30 °C) ja õhuniiskusel 50–100%. Tsükkel alates eoste idanemisest kuni uue põlvkonna koniidide tekkeni vältab 7–10 päeva. Soe ja kuiv ilm soodustab eoste teket ning suur õhuniiskus nende idanemist.

Jahukaste vastu võitlemiseks registreeritud sobivate vahendite kasutamine kaitseb teravilja täielikult selle haiguse eest. Vahendite ja töötluste sageduse valimisel tuleks lisaks ilmastikutingimustele arvesse võtta ka sortide tundlikkust jahukaste suhtes, külvitihedust ja kasvu intensiivsust.