Kõrrerooste

PUCCGR

Puccinia graminis

Kõrrerooste (Puccinia graminis)

ESINEMINE JA KAHJULIKKUS

Kõrrerooste on üks ohtlikumaid teraviljahaigusi. Seda leidub peaaegu kõikidel teraviljatüüpidel ning ligikaudu 300 looduslikul heintaimel ja dekoratiivkõrrelistel. Haiguse suur intensiivsus õitsemise faasis põhjustab suurimaid kahjusid, mis viivad taimede kärbumiseni enne seemnete moodustumist. Epideemia-aastatel võivad kahjud ulatuda 50–80%-ni.

SÜMPTOMID

Sümptomid ilmnevad kõrtel ja harvem lehetuppedel. Juuni-juuli vahetusel tekivad kõrrele roostekarva piklikud kergelt triibulised (5 x 2 mm) padjalaadsed eoskobarad – urediiniumid. Patogeen põhjustab kesta tugevat lõhenemist. Kui taim sureb, tekivad roostekarva urediinia vahele mustad või tumepruunid eoskobarad – teeliumid, mis on kujult väga sarnased eelmisele eosteetapile. Mai ja juuni vahetusel tekivad lehelaba pealmisele poolele kollakasoranžid laigud ja alumisele poolele kollased kausikujulised moodustised – ecia (eoskobarad – etsiospoorid).

ARENGUTSÜKKEL

Puccinia graminis kuulub kandseente (Basidiomycota) hõimkonda. Teliospoorid talvituvad saagikoristusjääkides ning kõrreliste sugukonna kõrrelistes ja umbrohtudes. Kevadel nakatavad kukerpuu ja mahoonia teliospooridest kasvavatele alustele moodustuvad eosed. Teravilja ja kõrrelisi nakatavad etsiospoorid, mis moodustuvad kukerpuu ja mahoonia lehtede alumisel küljel asuvates kollakasoranžides eetsiumides. Urediniospoorid levitavad haigust teraviljapuhmas. Seenele on iseloomulik ülikiire levikuvõime. Seene arengut soodustavad mõõdukad temperatuurid ja suur õhuniiskus. Teliospoorid tekivad teravilja valmimise lõpus ja talvituvad põhus.

ENNETAMINE JA TÕRJE

Haiguse arenguks soodsates tingimustes on soovitatav taimi pritsida triasoolide ja strobiluriinide rühma toimeaineid sisaldavate vahenditega.