Odra-kõvanõgi

Haigus võib esineda kõigil odrakasvatusaladel, kus seemnete keemilist puhtimist ei kasutata. Harvadel juhtudel nakatab see ka kaera ja rukist.

Selle haiguse esmased sümptomid on nähtavad pärast viljapeade moodustumist. Nakatunud viljapead säilitavad oma kuju, kuid on täidetud pruunikasmusta seeneeoste massiga – ustilospooridega (nimetatakse ka teliospoorideks või klamüdospoorideks). Esialgu on see mass pehme ja rasvane, seejärel kõveneb ja laguneb tükkideks. Põhjas on viljapead kaetud õrna hõbedase kelmega, mis on moodustunud pähikutest ja pähikujäänustest. Neis on säilinud enam või vähem moondunud peatelg. Eosed ei kandu edasi, sest on pikka aega kaetud hõbedase kelmega. Eosekobarate lagunemine ja levimine toimub alles peksmise ajal.
 

Ustilago hordei kuulub kandseente (Basidiomycota) hõimkonna nõgiliselaadsete (Ustilaginales) seltsi. Viljapeksu käigus lagunenud ja laialivalgunud eosed sadestuvad muu hulgas terve terise pinnale. Pärast saastunud seemne külvamist kasvab ustilospooridest dikarüootne seeneniidistik, mis nakatab taimeidusid enne, kui need on kasvanud 5 cm suuruseks. Optimaalne temperatuur nakatumiseks on 15–20 °C. Seeneniidistiku areng nakatunud taimede tipu poole ei takista nende kasvu. Mütseeli tugev kasv toimub alles terisealgetes, mis hävivad. Seejärel moodustuvad neis eoste kobarad, mis on kaetud hõbedase kelmega. Suurem osa eoskogumeid jääb viljapeadesse kuni saagikoristuseni.
 

Hoolikas põllumajandustehnoloogia vähendab haiguse esinemist. Keemiline tõrje ainult terade puhtimise teel.