Pirnipuu-kärntõbi

Pirnipuu-kärntõve kahjulikkus seisneb lehelaba märkimisväärses kahjustamises. Laikude esinemine lehtedel põhjustab vee liigset aurustumist taimest, mis mõjutab seejärel viljumist. Nakatunud viljad on müügiks kõlbmatud.
 

Sümptomid ilmnevad pirnipuu lehtedel, viljadel ja võrsetel. Väikesed oliivipruunid laigud ilmuvad algul lehtedele lehelaba alumisel küljel. Aja jooksul laigud suurenevad ja muutuvad tumepruuniks. Need moodustuvad peamiselt piki lehe pearootsu. Nakatunud lehed langevad puult enneaegselt maha. Viljadele ilmuvad mõne millimeetri kuni 2–3 cm läbimõõduga tumepruunid laigud. Aja jooksul moodustub laikude asemele korgikiht, mis põhjustab viljade lõhenemist. Nakatunud viljad, nagu lehedki, langevad enneaegselt maha. Seene arenguks soodsate tingimuste korral nakatuvad puitumata tipmised võrsed.

Nakkusallikaks on langenud lehed, nakatunud võrsed ja harvem nakatunud lehepungad. Seene arengus on kaks faasi: saprotroofne ja parasiitne. Saprotroofses faasis areneb täiuslik staadium ehk kotistaadium. Seene viljakehad (pseudoteetsiumid) tekivad langenud lehtedesse. Talve lõpus tekivad viljakehadesse askospoorid, mis on võimelised nakatama noori pirnipuu lehti. Sademete ajal kotid paisuvad, lõhkevad ja askospoorid kantakse tuulega puude lehtedele. Optimaalsed tingimused nakatumiseks on siis, kui temperatuur on 17–24 °C ja lehed on mitu tundi niisked. Lehtede nakatumine käivitab pirnipuu-kärntõve elutsükli teise – parasiitse – faasi. Pärast nakatumist areneb seen kutiikuli ja koore vahel. Laikude asemele moodustuvad konidiaalsed eosed, mis nakatavad lehti, vilju ja võrseid.

Pritsida puid vahenditega kooskõlas kehtivate puuviljaaedade kaitse suunistega.