Pruunrooste ehk leherooste

PUCCRE

Puccinia recondita

Pruunrooste ehk leherooste (Puccinia recondita)

ESINEMINE JA KAHJULIKKUS

Haigus esineb tali- ja suvinisul, rukkil, tali- ja suvitritikalel ning ka suviodral. See on üks levinumaid teraviljahaigusi, mille põhjustatud kahju võib raske nakatumise korral ulatuda 40–50%-ni. Eesti tingimustes on see hinnanguliselt umbes 5–8%.

SÜMPTOMID

Esmased sümptomid võivad taliteraviljadel ilmneda juba sügisel. Lehelaba ülemisele poolele ilmuvad 1–2 mm läbimõõduga ovaalsed või peaaegu ümmargused roostepruunid urediiniumid (eoskobarad) hajusalt üle kogu lehepinna. Kevadel urediiniumide arvukus suureneb ja katab mai ja juuni vahetusel peaaegu täielikult lehelaba. Lehed muutuvad kollaseks, närbuvad ja surevad. Roostepruunide urediiniumide vahel võib tekkida rooste järgmine staadium – must teelium. Juulis võivad vaheperemeestel – kareleheliste (Boraginaceae) sugukonna umbrohtudel, kuhu kuuluvad karukeel (Lycopsis arvensis L.) ja harilik imikas (Anchusa officinalis L.), ilmneda sümptomid kollakasoranžide kobaratena (ecia) lehelaba alumisel küljel. Nendes kobarates moodustuvad teist tüüpi eosed – etsiospoorid, mis nakatavad külvatud talivilja.

ARENGUTSÜKKEL

Seen kuulub kandseente (Basidiomycota) hõimkonda, talvitub taliviljadel peamiselt seeneniidistiku või urediniospooride kujul. Palju väiksema tähtsusega on teliospoorid saagikoristusjääkides. Kasvuperioodil levitavad urediiniast vabanenud eosed haigust tuulega pikkade vahemaade taha. Optimaalsed tingimused nakatumiseks on temperatuur 10–15 °C ja õhuniiskus 70–90%.

ENNETAMINE JA TÕRJE

Haiguse arenguks soodsates tingimustes on soovitatav taimi pritsida triasoolide ja strobiluriinide rühma toimeaineid sisaldavate vahenditega.