Sadulsääsk

HAPDMA

Haplodiplosis equestris Wag., Haplodiplosis marginata

Sadulsääsk (Haplodiplosis equestris, Haplodiplosis marginata)

Sünonüüm:
Nisukõrresääsk

VÄLIMUS

Valmik on umbes 5 mm pikkune sääselaadne kärbes. Keha on kaetud karvakestega, kõht on punane, jalad pikad ja tiivad läbipaistvad. Vastsed on pikkusega 5 mm, tavaliselt oranžikaspunast värvi, segmenteeritud kehaga, ilma pea ja jalgadeta. Munad väikesed, roosakad. Valmikud ilmuvad mai keskpaigas. Emane muneb 150–180 muna lehtede pealmisele küljele, paralleelselt leherootsudega. Koorunud vastsed sisenevad lehetuppe, kus nad rändavad mööda kõrt ja toituvad suunaga allapoole. Juuni lõpus laskuvad vastsed 5–10 cm sügavusele pinnasesse, kus nad talvituvad, kevadel aga nukkuvad.

OHTLIKKUS

Kahjurit esineb peamiselt suviodral, suvinisul ja talinisul ning mõnel heinaliigil, näiteks orasheinal. Eelistab piirkondi, kus on palju sademeid ja õhuniiskust ning rasked mullad. Vastsed kahjustavad kõrsi, tekitades väikeseid mühke (nn.sadulasid), lühendades nende kõrgust ning vahetult enne pea loomist panevad kõrred punduma. Kahjustatud taimeosad murduvad tugeva tuulega, põhjustades lamandumist. Kahjur on olulisem seal, kus on suurem sademete hulk ja kõrge õhuniiskus. Eestis suhteliselt vähelevinud, kuid üksikutes paikades on massilisel levikul põhjustanud saagi hävimist.

VÄLTIMINE JA TÕRJE

Kahjuri esinemise vältimine ja vähendamine põhineb integreeritud taimekasvatuse põhimõtetel, eelkõige õige külvikorra rakendamisel ja sobivate teraviljasortide külvamisel, mille tunnuseks on lehetuppede tihe liibumine kõrte vastu. Kahjuri varasemal esinemisel on oluline vältida teravilja külvamist märgadele ja rasketele muldadele ning valgaladele. Insektitsiididega töötlemine toimub pärast tõrjekriteeriumi ületamist, seejuures on süsteemsed insektitsiidid peamine mõjus tõrjevõte.

TÕRJEKRITEERIUM

15 muna kõrre kohta.