Sinine viljakukk

LEMALI

Oulema gallaeciana, Lema lichenis, Oulema lichenis

Sinine viljakukk (Lema lichensis sün. Oulema Gallaeciana)

VÄLIMUS

Harilikust viljakukest väiksem, umbes 4–5 mm pikkune, ühtlaselt sinine või sinakasroheline mardikas. Hariliku viljakukega sarnased munad ja vastsed. Vastsete nukkumine toimub aga taimedel (lehtedel, kõrtel, viljapeadel), väikestes valkjates kookonites. See liik on soojalembesem ja ilmub tavaliselt 2 nädalat hiljem kui harilik viljalutikas.

OHTLIKKUS

Mardikad ja vastsed põhjustavad samasuguseid kahjustusi nagu harilik viljakukk, kuid väiksemas ulatuses. Mardikad närivad teraviljalehtedesse lennuavasid. Seevastu vastsed närivad taime põhikoe ülemist kihti, jättes alles vaid alumise naha. Vähendavad lipu- ja alamlipulehtede pindala. See on eriti oluline põua ajal, kuna kahjustus vähendab toitainete transporti viljapeasse. Massilise ilmumise ajal võivad vastsed lehtede pindala vähendada kuni 30%, vähendades teraviljasaaki 10–15%.

VÄLTIMINE JA TÕRJE

Rakendada integreeritud taimekasvatusprogrammide põhimõtteid. Väga oluline on õige põllumajandustehnika ja sobiv külvikord. Koristusjärgne mullaharimine hävitab kahjuri vastsed ja nukud. Kasutada tasakaalustatud mineraalväetisi. Vastsete massilise esinemise korral pritsida teravilja taimekaitsesuuniste kohaselt. Praktiline märkus: vastseid saab kõige paremini tõrjuda siis, kui nad on umbes 2 mm suurused. Suuremana on nad liikuvamad, aplamad ja vastupidavamad kasutatavatele insektitsiididele. Keemilise tõrje võib ühitada lehetäide või ripslase tõrjega.

TÕRJEKRITEERIUM

Eestis: 1m2 kohta on 10–15 mardikat või 0,5–1 vastset 1 võrse kohta, või 20–25% lehtedest on kahjustatud. Otstarbekas on viljakuke tõrje ühitada lehetäide või ripslase tõrjega.
Euroopas: Ühel kõrrel 1-1,5 vastset.