Suur-kapsaliblikas

Suur, tavaline. valge liblikas, tiibade siruulatus 5–6 cm. Emastel on esitiibadel kaks musta täppi. Rohekassinised,kolme triibu ja mustade laikudega vastsed, kasvavad kuni 4,5 cm pikkuseks. Talvituvad nukud kinnituvad puukoorele, okstele, kuivadele taimedele ja mujale. Aprilli lõpus ja mais lendavad neist välja liblikad, kelle emased munevad pärast viljastumist kõrreliste taimede lehtede alumisele küljele, tavaliselt umbrohtudele. Emaste viljakus on mitusada muna. Vastsete ja nukkude areng vältab juuli alguseni, mil ilmub liblikate suvine põlvkond. Suvise põlvkonna emased munevad 3–4 nädala jooksul kuni mitmekümnest munast koosnevates lademetes ning koorunud röövikud lõpetavad oma arengu septembris ja oktoobris. Seejärel otsivad nad nukkumiseks talvitumispaiku.

Liblikad toituvad nektarist – sageli ristikust. Suur-kapsaliblika röövikud, eriti teine ​​põlvkond, on ohtlikud kapsale, lillkapsale, rapsile, sinepile ja teistele hilistele ristõielistele kultuuridele. Suurim oht ​​on juuli lõpus ja augustis. Tugeva rünnaku korral jäävad taimedest järele üksnes rootsud. Suur-kapsaliblika arengut soodustab soe ja kuiv ilm, mil temperatuur on umbes 20–25 °C. Igal aastal esineb see kahjur intensiivselt ja väga soodsates tingimustes isegi massiliselt.

Rakendada integreeritud taimekasvatusprogrammide põhimõtteid. Eriti tuleks hoolitseda kahjuri röövikute ja nukkude looduslike vaenlaste eest. Varajane külv ja varajaste sortide aretamine vähendab suur-kapsaliblika kahjulikkust. Röövikute massilise koorumise ajal pritsitakse insektitsiididega. Kasvanduses võib korraga kohata väike-kapsaliblika ja kapsakoi vastseid, mistõttu tuleb taimekaitsevahendi valik hoolikalt läbi mõelda.

Eestis: 5 röövikut taime kohta ja 25% taimedest on röövikutega asustatud.