Valgemädanik rapsil

SCLESC

Sclerotinia sclerotiorum

Valgemädanik (Sclerotinia sclerotiorum)

Haigust tekitab polüfaag, mis nakatab paljusid kultuur- ja looduslike taimede liike, sealhulgas tali- ja suvirapsi. Mõnel aastal põhjustab haigus rapsisaagi olulist langust (20–60%). Taimede enneaegne suremine põhjustab tavaliselt seemnete massilist väljalangemist.

SÜMPTOMID

Selle haiguse esmased sümptomid rapsil võivad ilmneda mai-juuni vahetusel, tavaliselt esimeste kroonlehtede allalangemise faasis. Varem nakatunud kroonlehed langevad allapoole ja jäävad lehekaenlasse pidama. Seejärel nakatab seen vart ja lehti. Vartele tekivad erineval kõrgusel valkjashallid, kohati kontsentrilised laigud. Nakatunud lehed ja varred muutuvad pruuniks ja mädanevad. Suure õhuniiskuse tingimustes moodustub nii nakatunud taimede sisse- kui ka väljapoole valge, rohke, puuvillataoline seeneniidistik, millele ilmuvad esmalt hallid ja seejärel mustad sklerootsiumid – seene eosvormid. Nakatunud taimed närbuvad ja surevad, koristuse ajaks võivad murduda.

ARENGUTSÜKKEL

Sclerotinia sclerotiorium kuulub kottseente (Ascomycota) hulka. Nakkusallikaks on sklerootsiumidega saastunud seemnematerjal ja pinnas, mille pinnal paiknevad rapsi külviseadmetest maha jäänud sklerootsiumid. Haigustekitaja püsib pinnases elujüõulisena 7–10 aastat. Sklerootsiumidest kasvavad välja viljakehad (apoteetsiumid), millest väljuvad askospoorid. Haigustekitaja võib kuni 3 aastat talvituda ka nakatunud taimejäänustes. Kasvuperioodil levib ka nakatunud taimede kokkupuutel tervetega, mistõttu esineb haigust põllul laiguti. Haigust võivad levitada sklerootsiumid, mütseelitükid ja askospoorid.

ENNETAMINE JA TÕRJE

Valgemädaniku vastu võitlemiseks võib kasutada triasoolide, imidasoolide ja strobiluriinide rühma toimeaineid sisaldavaid vahendeid. Aitab ainult ennetav tõrje.