Fusarioos viljapeadel

Haigus ohustab tõsiselt kõiki teravilju, eriti nisu. Võib 1000 tera massi vähendades põhjustada olulisi teraviljasaagi kadusid (5–60%). Haigus on ka teraviljakvaliteedi halvenemise põhjus. Mõne perekonna Fusarium liigiga (nt F. culmorum, F. graminearum) nakatunud teravili võib sisaldada mükotoksiine, mis on inimestele ja loomadele väga mürgised.

Teraviljades esineva fusarioosi sümptomid ilmnevad piimküpsuse staadiumis. Mõnede viljapeade sõklad ja vahel ka terved viljapead kolletuvad. Nakatumise varases staadiumis võib haiguse segamini ajada viljapeade valgenemisega, mis on põhjustatud viljavaheldushaiguste esinemisest või õierao või juurte kahjustamisest juure- või lehetäide poolt. Suure õhuniiskuse korral kattuvad viljapead valge või oranžikasroosa kirmega. Kirmes võivad moodustuda ka padjalaadsed oranžid või lõheroosad, palja silmaga nähtavad stroomad (konidiaalsete eostega seeneniitide põimikud). Mõjutatud saavad ka terised, kui nende nakatumine toimub varakult - need on väikesed, kortsus ja roosat värvi.

Haigust põhjustavad mitmesugused perekonna Fusarium liigid. Nende seente viljakehade (periteetsiumide) kujul olev koti staadium moodustub saagikoristusjääkidel. Konidiaalses staadiumis võivad seened moodustada erinevat tüüpi eoseid. Nakkusallikaks peetakse külvimaterjali, saagikoristusjääke, pinnast. Haigustekitajad levivad peamiselt konidiaalsete eoste (makrokoniidide) abil, mis tekivad saagikoristusjääkidele, aga ka kärbunud alumistele lehtedele, ning satuvad vihmapiiskadega taimede ülemistele osadele. Kõige ohtlikum on taimede nakatumine õitsemise faasis ja tera piimküpsuse alguses.

Haiguse piiramise põhimeetodiks on õige põllumajandustehnoloogia: viljavaheldus, mullaharimine, väetamine, sortide valik. Keemiline tõrje seisneb peamiselt seemnete puhtimises ja fungitsiididega pritsimises, eelkõige õitsemise ajal.