Põld-rebasesaba

Taim
20–70 cm kõrge, vibalike, paljaste kõrtega. Armastab päikesevalgust ja tärkab seetõttu kiiremini sooja päikesepaistelise ilmaga, aeglasemalt jahedatel ning vihmastel perioodidel (puhkeperiood 6-9 nädalat).

90% taimedest tärkab vähem kui 3 cm sügavuselt. 
Moodustab väga korraliku seemnesaagi – 150 000 seemet m³ kohta ja kuigi 70-80% seemneist hävib esimese aasta jooksul, võivad osa neist püsida idanemisvõimelistena mullas 4-5 aastat. 2/3 tärkavatest taimedest areneb eelmise kasvuhooaja seemnetest ning 80% uue hooaja taimedest tärkab tegelikult juba eelmisel sügisel.

Lehed
Idulehe faasis leheservad mõlemal pool lehte allapoole keerdus, silindrjas lehetupp. Pärislehe faasis lehelaba 20-50 korda pikem laiusest, karvakesteta. Hambulised lehekeelekesed, kõrvakesed lehealusel puuduvad.Üsna lai lehelaba, lehed lamedad, piklikud ja teravad. Lehetupp on lõhenenud, altpoolt sageli punaka varjundiga.

Õisikud
Väga pikad (4–8 cm), silindrilised, mõlemast otsast kitsenevad. Valged või lillakad tolmukad.

Liik on kantud Eesti keskkonnaameti võõrliikide nimekirja juba 1905. aastal, on Eestis levinud paiguti ning hetkel probleemseks umbrohuks veel kujunenud pole. Teiste Euroopa riikide praktika on aga näidanud, et põld-rebasesaba populatsioonid hakkavad kasvama väga järsku ja umbrohust võib saada probleem nö. „üle öö”. Põld-rebasesaba on tõsiseks mureks Poolas ja Rootsis, kasvavaks probleemiks Leedus.

Põld-rebasesaba massilise leviku põhjuseks Euroopas võib pidada eelkõige kehva viljavaheldust ja seetõttu on taim suuremaks probleemiks piirkondades, kus kasvatatakse tihedalt nö. rahakultuure – talinisu ja -rapsi. 

Põld-rebasesaba seemned ei säilita loomade seedetrakti läbides üldjuhul idanemisvõimet. Küll aga on põllumasinad üks olulisi leviku viise, samuti põhk, mis on toodud rebasesaba levikuga põllult ja jõuab loomade allapanuna lõpuks sõnnikusse.

Põld-rebasesaba leviku ohjamisel on esmatähtis viljavaheldus ja suvikultuuride kasvatamine. Vara valmivate suviviljade lülitamine viljavaheldusse pärsib liigi laiemat levikut, sest põld-rebasesaba on kultuurtaimest aeglasema arenguga (vegetatsiooniperiood sarnane talinisule) ning jääb jalgu suviviljapõldude mullaharimisele. Mõju on suurem suviodra puhul.

Sügavam mullaharimine, eriti aga künd, üks selle liigi mehaanilisi tõrjevõtteid. Kasvuks sobivad paremini raskemad mullad, kuid kergematel muldadel on tärkamine kiirem, sest valgus pääseb sügavamale mulda. Kulu põletamine hävitab põld-rebasesaba efektiivselt, kuid keskkonnamõjusid ja ohutust silmas pidades pole see lubatud. Korralikult arenenud ja piisavalt tihe kultuurtaim pärsib mõnevõrra põld-rebasesaba kasvu ja arengut (taim armastab valgust).

Keemilise tõrje puhul on mitmeid võimalusi. Glüfosaatide kasutamisel tuleb tõrje teha hiljemalt 3 nädalat peale põld-rebasesaba õitsemist. Vastasel juhul võivad seemned nö. järelvalmida. Kasvuaegsel tõrjel tuleks üldjuhul kasutada registreeritud maksimumnorme, sest tegemist on raskesti tõrjutava kõrrelisega.

Väga oluline on tõrjuda põld-rebasesaba varajases kasvufaasis, mitte hiljem kui faas 32 (taimed kuni 10 cm kõrgused).

Hilisemal pritsimisel võib tõrje efektiivsus oluliselt langeda, katsete põhjal keskmiselt kuni 35%. Tõrjeks sobivad näiteks tuntud tuulekaera tõrjevahend Axial 50 EC 1,0 l/ha ning sellest veelgi tugevama toimega Avoxa. Avoxa mõlemad toimeained pinoksadeen ja pürokssulaam omavad toimet põld-rebasesabale ning toote loomisel on peetud silmas alternatiivi loomist ühe toimeainega Axialile. Kui teha sügisel tõrjet Boxer 800 EC-ga, tõrjute samaaegselt ka põld-rebasesaba.

Sügisene umbrohutõrje on seda ebaefektiivsem, mida madalamaid kulunorme kasutatakse ning mida põuasem on ilm. Kuiva tõttu põllule tekkinud pragudes tärkavad taimed on negatiivsete mõjude, sh herbitsiidi eest paremini kaitstud. Seetõttu on peale põuast sügist ja sooja talve probleem suurem.